Peale pikka pausi panid esimesed sõudjad mõlad taas vette 1948. aasta sügisel andeka spordijuhi Arnold Ebroki eestvedamisel. Tema võttis südameasjaks veespordialadele elu sisse puhumise ja noorte kaasamise. Ebroki käe all sõudmise juurde tulnuist mängisid hiljem olulist rolli mitmed, teiste seas riigi sõudmise grand old man Mihkel Leppik. Jüri Jaansonist rahvusvahelise klassiga staari voolinud Leppik alustas ise sõudetreeninguid Ebroki ja teise toonase spordijuhi Erich Wilhelm Seileri juhendamisel 1951. aastal. Leppiku näol on olnud tegemist osava organisaatorina, kes ei keskendunud pelgalt sõudjate treenimisele ja panustas muuhulgas olmetingimuste arendamisse. Näiteks anti 1952. aastal toonane Spartaki sõudebaas majandamiseks Kalevile, mistõttu jäid sealsed sõudjad klubiruumidest ilma. Leppik leidis uue klubi jaoks koha praeguse klubi kõrval Räämal, kuhu kerkis uus spordirajatis. Ajalugu kordus, sest 1958. aastal anti seegi klubi Kalevi hallata, mispeale visa treeneri eestvedamisel ehitati kahe aastaga uus, Dünamo klubi, mille ruumes tegutseb osaliselt Pärnu sõudeklubi praegugi (töökojamaja).

Eesti taasiseseisvudes kukkus Dünamo süsteem kokku ja kohalik aktiiv asutas selle asemele sõudeklubi Pärnu.