Pärnu sõudmise algusaastad
Selleks, et jõuda Eesti suurima ja ühe olulisema - sõudeklubi “Pärnu” tegevuse juurde, tuleb alustada kaugete aegade tagant ning heita pilk Pärnu sõudmise tekkele ja arenemisele.

Pärnu sõudesport sai alguse 1884.aastal. XIX sajandi kaheksakümnendate aastate Pärnu oli elav sadamalinn. Pärnu jõgi oma linnakeskse asukoha ja avarusega pakkus suurepäraseid võimalusi veespordiga tegelemiseks. Nii tulidki 1884.aasta 26. augustil kokku kohalikud sakslased ning asutasid Pärnu sõudjate seltsi, puhtsakslaste “Pernauer Ruder Club’i”. Tsaarivalitsus kinnitas asutatud klubi põhikirja 1885. aasta 20. novembril.

Kui 1886. aasta augustis külastas Tema Keiserlik Kõrgus, suurvürst Vladimir koos abikaasaga Pärnut, korraldati tema auks 17. augustil esimesed ametlikud sõudevõistlused Pärnus. Pärnu esimese võistlussõudmise roolijaga neljapaadil võitnud Jackoby, Schwarzen, Lemberg, Maybaum ja roolija Müller on linna sõudespordi ajaloo esimesed võidukad sõudesportlased.

Kuni Esimese maailmasõjani (1914) tegutses klubi vahelduva eduga, suheldes peamiselt Riia sõudeklubiga. Osaleti vastastikku mõlema klubi poolt korraldatud sõuderegattidel. Selle, Esimese maailmasõja eelse, perioodi vaieldamatult parim sõudja kogu Euroopas oli Peterburgi eestlane Hugo-Maksimillian Kuusik.

Sõudeklubi taastas oma tegevuse 1919. aastal. Kahe maailmasõja vahelist perioodi iseloomustab sõudespordi mitmekülgne areng. Sel ajal kaasati Pärnu sõudmisesse noori ja edukaid gümnaasiumiõpetajaid.
SK Pärnu loomine
“Pernauer Ruder Club’i” tegevuse lõpetas 1940. aastal Eestimaal kehtestatud nõukogude võim, mis likvideeris kõik klubid.

Kolmandat korda alustati sõudmisega Pärnus 1948. aasta sügisel. Sõjajärgset Pärnu spordielu hakkas edendama tuntud spordiaktivist Arnold Ebrok, kes seadis oma põhieesmärgiks veespordialade (sh. ka sõudmise) taastamise. Kuna sõudmist populariseeriti koolinoorte seas, õnnestus ala juurde meelitada palju andekaid noori, kes hiljem mängisid suurt rolli sõudespordi edasises arengus. Üheks neist oli Mihkel Leppik, kes alustas treeninguid VKSÜ Spartak treeninggrupis treenerite A.Ebroki ja Erich Wilhelm Seileri juhendamisel. Juba 1951 aastal alustas M.Leppik iseseisvat treeneritööd. Seoses Spartaki baasi üleandmisega Pärnu Kalevile jäid sõudjad ilma klubiruumidest. 1952 aastal leidis Leppik sobiva asukoha Pärnu jõe paremal kaldal - praeguse SK Pärnu baasi kõrval, kuhu asus kohe ka sõudebaasi rajama. 1958 anti Spartaki baas järjekordselt Pärnu Kalevile. 1959 - 1960 oli M.Leppik sundkorras Pärnu Kalevi liige, ehitades samal ajal juba uut Dünamo sõdebaasi, milles SK Pärnu ka praegu tegutseb.

1991 aastal varises Dünamo süsteem kokku ja loodi Sõudeklubi Pärnu.
Klubi tegevus
Kui A.Ebrok 1948. aastal sõudmise eest võitlema asus, ei tulnud tal siiski alustada päris tühjalt kohalt. Nimelt olid sõjaeelse jaht- ja sõudeklubi varad olnud Eduard Aru hoole all, tänu kellele jäid need sõjast puutumata. Hoolimata pidevatest jagelemistest piirivalvuritega, kelle vesilennukid kasutasid stardipaigana samuti Pärnu jõge, saadi vaikselt alustada treeningutega - esialgu neljasel klinkerpaadil.

Esimesed võistlused peeti Pärnu 1949. aasta juunis rahvapaatidel Jüri Kuruli eestvedamisel, kes ka praegu sõudmise juures tegev on. Järgmisel aastal peeti ka esimesed Eesti Meistrivõistlused sõudmises. 1950ndaid aastaid võib pidada kujunemisaastateks - loodi baase ja traditsioone, hangiti varustust, sõudmisse tuli inimesi, kes jäid ala juurde pikaks ajaks. Nime tehti endale ka N.Liidu tasandil - üheks andekamaks oli M.Leppiku õpilane Aino Pajusalu. Sõudmine oli oma elujõudu tõestanud.

1960ndaid aastaid võib pidada rahvusvahelisele areenile murdmise aastaiks. Lisaks A.Pajusalule näitasid end naistest veel näiteks Evi Lepik. Meeste arvestuses tõusis rahvusvaheliselt arvestatavaks tegijaks suuremates paatides Tiit Helmja ja Märt Lelle, kelle enamus tulemusi saavutati koos Ado Pinnuga paarisaerulisel kahepaadil. Sõudmise juurde tulid veel näiteks Rein Põlluste, Jüri Reiman, Peeter Sonntak.

1970ndatel tõusid Eesti sõudjad rahvusvaheliselt medalinõudlejate hulka. NSV Liidus oldi tipus ja jahti peeti olümpiamedalitele, hoolimata sellest et valitsev süsteem pidevalt kaikaid kodarasse loopis. Jätkas T.Helmja koos tartlase G.Kinko-ga, kuid olümpiamedal jäi neile kättesaamatuks. Selle tõi esimese eesti sõudjana koju hoopis Raul Arnemann. Üksikaeru neljapaadil saavutas ta Montrealis 1976 kolmanda koha - tasuks pronksmedal.

1980ndatel kasvasid peale uued tähed - Jüri Jaanson, Priit Tasane, Roman Lutoškin.